Sõitsin bussiga linna ja mind hakkas kummitama sõna iseloom. Kui ma linnast tagasi tulin hakkas sõna iseloom mind uuesti kummitama. Alguses lihtsalt iseloom. Siis juba natuke kõvemini ISELOOM. Siis läks see sõna lahku ja hakkas sosistama ise-loom. ISE loom. ISE LOOM. Lõpuks sai tast üks ise moodi loom. Minus on küll neid loomi väga hirmuäratavalt palju. Mõned ise moodi loomad on head, teised pahad. Mõned rõõmsameelsemad, teised kurvameelsemad. Mismoodi need loomad siis välja näevad? Võta üks paber ja joonista üks loom. ISE MOODI LOOM. Selline ülesanne anti mulle mõned kuud tagasi koolis. Minu loomast tuli midagi lõvi, ahvipärdiku, dinosauruse ja ämbliku segu laadset. Selline see loom tõenäoliselt ongi, sinu enda iseloomu moodi ise olev loom. Minus pestitsevad näiteks järgnevad.
Kohutavalt heatahtlik ise loom. Jah, just kohutavalt, see ei ole järjekordne eesti keele viperus nagu näiteks õudselt ilus. Kohutavalt just sellepärast, et vahel olen ma nii heatahtlik ja tahan teistele nii nii palju head, mis tõenäoliselt pole sellele inimesele üldse hea vaid hoopis see, mis ma arvan hea olevat. Niisama heatahlik olen ma ka. Üldjuhul ma ei taha teistele halba, tahan et kõik oleks rõõmsad ja õnnelikud, world peace noh.
Sellest kohutavalt heatahtlikust loomast võib minutitega saada kohutav kurjus. Vahel võin ma olla nii kuri, et ehmatan iseennast ka ära. Justkui oleks ma digimuutunud mingisuguseks ebardiks. Õnneks see kuri loom on mus päris hästi taltsutatud ja ta hakkab märatsema väga harva. Palju hullem on üks teine loom.
Nimelt enesehaletsuse loom. See loom mässab pidevalt minu sees. Tema taltsutamisega on mul tõelised probleemid. Selleks ma siin püüangi joogat teha ja hästi süüa ja head elu elada, et see enesehaletsuse loom must võitu ei saaks. Kohutaval kombel on see enesehaletsuse loom mingil määral ka eneserahulduse looma toitja. Näiteks kui ma olen oma enesehaletsuse loomal endast võitu lasknud saada, siis laskun ma päevade kui mitte nädalate ja kuude kaupa kestvasse halli udusse ja ma ei saa sealt välja just selle eneserahuluse looma pärast. See teadmine, et ma olengi rumal ja ma olengi kole ja ma olengi lohakas toidab seda rahuldust, et ma ei peagi pingutama, pole pointi. Nii kummaline kui see ka poleks. Naiivsuse moodi loom muidugi valab veel õli tulle, sest mida naiivsem ma olen seda rohkem saan haiget ja toidan enesehaletsuse looma sellega kui loll ma ikka olen. Et sealt välja rabeleda tuleb tõsist vaeva näha. Ma ei teagi, mis mind aitab.
Kindlasti on abiks selline vahva ise moodi loom nagu kohusetundlikkus. See loom on mus väga alaarenenud, mis puudutab raha asju, seda teavad vist kõik. Ma olen lootusetu. Aga see vahva loom ei lase mind kunagi päris põhja, sinna musta auku, kuhu mõned kahjuks kukuvad ja kunagi enam tagasi ei tulegi. Kohusetundlikkusest olen teistega sõbralik (vähemalt püüan), käin tööl, koristan, söön vahel isegi tervislikku toitu (enesehaletsuse looma lemmik toit on reaalne pahn ja kõige paksuks tegevam toit maailma peal). Kohusetunne hoiab mind seal auguserval ega lase kukkuda.
Siis tuleb selline ise loom nagu teotahe ja rebib mind üldse seal hallist udust välja. Seda looma ma armastan. Tema saab tavaliselt tõuke mõnest lausest, filmist, raamatust. Millest iganes. Päiksepaistest. Tema aitab mind ka üldse sinna enesehaletsuse ja naiivsuse looma võrku langemisest hoiduda.
Veel elab minus näiteks rõõmsameelne ise loom, seltskondlik ise loom, mänguline ise loom, lapsik ise loom, sõbralik ise loom, auahne ise loom, pahane ise loom, silmakirjalik ise loom (tema on ka omamoodi frukt aga eks igaüks ise teab seda) jne.
Seda kõike tasub analüüsida, vaadates enda sisse. Kui sa tunned ennast siis on kergem lasta ennast armastada ja armastada teisi. Siis on kergem näha ette, kus paiknevad ohud. Siis on lihtsam elada.
Millised ise moodi loomad elavad sinus?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar