Ma ei pea tegema midagi, mida ma ei taha teha!

Selline mõttevälgatus karjub minu peas juba ammu. Aga siis surub selle ikka keegi või miski maha. ema, sõbranna, õppejõud, isa, vend, vanaema, majanduslik olukord ja see nimekiri on lõputu. Eestlastel on selline piinatud kannataja sündroom. Vanast ajast juba teada, et elu peabki olema raske ja ega see mõni lust ja lillepidu ole. Ma tahaks kõigile vastu öelda, et andke andeks, kui elu on täis asju, mida ma pean ega taha teha siis, mis elu see on. Kohutav väide küll, aga siis ma ei tahakski elada. Aga ma ju tahan elada, lusti ja lillepeoga.

Mitte midagi ei pea tegema, mida ei taha teha. Üks  päev vaidlesin sõbrannaga ja lõpuks ütlesin talle, et ma ei pea tegema mitte midagi, mida ma ei taha. Oma peas tegelikult pigem karjusin. Selle peale teatas tema, et hea elu sul siis küll. Ongi! tahtsin röökida. Tema mõistis seda vastutuse võtmisena, et ma eiran vastutust ja jätan ebameeldivad asjad tegemata, justkui põgenedes millegi eest. Mina aga mõtlesin seda elamisena nii nagu ma tahan. See on keeruline moto, millest aru saada ja mõista.

Lihtsakoelised ja laisad inimesed kasutavad seda vabandusena. Aga mina mõtlen seda selliselt, et ma ei pea võtma endale ühtegi kohustust mida ma ei taha. Ma ei pea kuuluma üliõpilasorganisatsiooni ega tegema trenni. AGA, kui ma olen võtnud vastutuse teha midagi, andnud oma jah sõna, siis on teine lugu. Vastutust ei pea võtma. Sa ei pea nõustuma järjekordse projektiga. Sa ei pea ütlema sõbrannale, et jah, ma hoian su last, kui sa ei taha. Mõni asi elus on siiski selline mida kahjuks peab. Näiteks ilma rahata elada ei saa, st tööl peab käima. Aga sa ei pea tegema tööd, mida sa vihkad või pead igavaks. Olen täiesti kindel, et on olemas võimalus leida töö, mis sulle meeldib. See on ainult pingutuse küsimus.

Ela oma elu täpselt nii nagu sina tahad. Mina vähemalt püüan. Nii palju stereotüüpe on maailmas, nii palju käitumismalle. Ma ei pea lõpetama ülikooli, minema klaasmajja tööle ja elama nii oma elupäevade lõpuni. Ma ei pea ootama 30ndateni, et last saada, sest tänapäeval pole enne ju sobilik. Ma ei pea igakuiselt teenima teatud summat oma kontole, mida ma ilmselt mitte kunagi ei näe. Aga ma võin, kui tahan. Ma võin töötada klaasmajas, ma võin töötada lehmalaudas, ma võin üldse jalga lasta siit Eestist või kolida maale. Ma võin teha oma eluga, mis ma ise tahan.

Kahjuks on lihtsalt nii, et enamus inimesi mõistavad seda siis kui nende elu hakkab läbi saama. Aga ma olen üliõnnelik, et hakkan sellest juba noorena aru saama. Ja mul on päris-päris palju veel õppida.